Tantsuansambel “Flamingo”.

19-07-2018

Kollektiivi juhendaja: Jelena Kurgan.

Flamingo Kurgan

Fotogalerii KM Rugodiv kodulehel

Fotogalerii Facebookis

Video YouTube`is

Kultuurimajas “Rugodiv” võib käia ballitantsuringis.

AVAGE OMA ANNET JA NÄIDAKE TEISTELE!

Vastuvõtt  2018/2019.õppeaastaks:

Lapsed alates 5-6.a;

Täiskasvanud alates 21.a. ja vanemad.

TUNNIPLAAN

Meie ballitantsuantsambli „Flamingo“ loominguline kollektiiv oli loodud 1990.a. Narvas ja juba saavutas suurt populaarsust elanikonna seas. Kollektiivis valitseb sõbralik ja vastastikune toetus. Paljud õpilased leiavad endale uusi sõpru ja mõttekaaslasi juba pärast esimest tantsutundi.

Väga lõbusalt mööduvad meil kontsertid ja puhkeõhtud!!!!

Ballitantsuantsambli „Flamingo“ 20-aastapäevale pühendatud kontsert võib näha siin videol. (video)

Standard- ballitantsud (Euroopa programm)

Viini valss

Tantsuvõistlustel tantsitakse kahte valssi – aeglast ja Viini valssi. Aeglane valss, mida kutsutakse ka inglise valsiks, on poole aeglasem kui Viini valss, tempoks on 30 takti minutis. Viini valsi tempo on 60 takti minutis. Aeglast valssi õpetatakse Eestis tavaliselt juba esimeste tantsude seas, sest kuna tempo on aeglane, on neid samme lihtne õppida. Mõned tantsuõpetajad peavad seda tantsu ka standardtantsude aluseks. Viini valssi õpivad ka juba algajad tantsijad, kuid kuna see on kiire tants ning nõuab paari head koospüsimist, on seda vahel raske omandada. Võistlustel on tantsudel oma järjekord, mis võib samuti olla erinevates maades erinev. Eestis tantsitaksegi kõigepealt aeglast valssi, Viini valss on standardtantsude järjestuses kolmas. 1815. Aastal Napoleoni võidu auks toimus Viinis kongress liitlastega, kõik võitjad tantsisid valssi tugevalt valsi muusika saatel.

Aeglane valss

Aeglane valss ehk inglise valss on võistlustantsude hulgas olev valss, mille tempo on 28–30 takti minutis.Aeglaseks valsiks kutsutakse seda võrdlusena viini valsiga, mis on poole kiirem.

Tants arendati välja 1920. aastate Inglismaal seltskonnatantsuna.

Aeglast valssi õpetatakse Eestis tavaliselt juba esimeste tantsude seas, sest kuna tempo on aeglane, on neid samme lihtne õppida. Mõned tantsuõpetajad peavad seda tantsu ka standardtantsude aluseks. Tantsuvõistlustel on aeglane valss tavaliselt kavas esimesena.

Ja kui viini valsi liikumine toimub rangelt ringis, siis aeglase valsi trajektoorid võivad erineda (diagonaalis ringi, siksakiline …)

Flamingo 020

Fokstrott

Fokstrott (inglise keeles foxtrot sõnasõnalt ‘rebasesörk’) on seltskonnatants.

Fokstrotti iseloomustavad pikad sujuvad liikumised mööda tantsupõrandat. Seda tantsitakse bigbändimuusika (tavaliselt koos lauluga) saatel. Tantsu taktimõõt on 4/4.Fokstrott arenes välja 1910. aastatel ning jõudis oma populaarsuse tippu 1930. aastatel. 20. sajandi teisel veerandil oli fokstrott populaarseim kiireloomuline seltskonnatants ning enamik ilmunud helisalvestisi olid fokstrotid. Fokstrotti tantsitakse ka tänapäeval.Tantsu nime täpne päritolu on ebaselge, kuid ühe teooria kohaselt andis sellele nime tantsu populariseerija, näitleja Harry Fox. Fokstroti juured on mustanahaliste tantsus, mille saateks oliragtime.Aja jooksul 1927.a. jagunes fokstrott aeglaseks ja kiireks versiooniks, viimast hakati kutsuma quickstep-iks.

Quickstep

Quickstep on fokstroti kiirem variant. Loomulikult on aja jooksul need kaks tantsu arenenud kumbki oma rada ja praeguseks nad ehk nii sarnased polegi. Fokstrot tundub aeglane ja majesteetlik tundetants olevat, samas kui quickstep näib nii kiire ja muretu, teiekord kerglanegi. Tõlke järgi kiiret sammu tähendav quickstep on Eestis aeglase valsi kõrval järgmine tants, mida tavaliselt õpitakse. Seda tantsu kerge tantsida üsna mitmete rütmide järgi, sellepärast on quickstep ka populaarne seltskonnatants. Võistlustantsijate tantsitud quickstep on aga vahel nii lendlev, nagu tantsijate jalad põrandat ei puudutakski.
Võistlustel tantsitakse aeglast fokstrotti neljanda tantsuna ning sellele järgnebki kohe noorem vend quickstep, mis on võistlusprogrammis viimane standardtants. Aeglase fokstroti tempo on 30 takti minutis ning quickstepil 50 takti minutis.

Tango

Tango on 19. sajandi lõpus sündinud Argentina (mõnedel andmetel Uruguay) päritolu tants. Selle nimetus tähendab aafriklaste keeles “kohtumise koht” või “omapärane koht”. Teine variant: mõiste pärineb ladina sõnast “tango”, mis tähendab “puutun”.

Tango sündis kiiresti kasvavate ja etniliselt kirevate suurlinnade Buenos Airese ja Montevideo alamklasside seas, sidudes Euroopa muusika- ja tantsutraditsiooni (habaneera) Lõuna-Ameerika päritolu milonga ja Aafrika rütmidega (candombe).

Tantsu nimetusele on antud erinevaid seletusi: Hispaanias on eksisteerinud sellenimeline flamenkostiil.

Hispaania kolonistid kutsusid tangoks mustanahaliste orjade koosviibimisi ja pidustusi. Tango on iseloomult sensuaalne ja dramaatiline tants; legendi järgi kujutab see prostituudi ja sutenööri suhet. 20. sajandi algul jõudis tango Euroopasse ja Põhja-Ameerikasse ning sai eriti suurlinnade nooblites ja vabameelsetes ringkondades ülipopulaarseks. Sünnimaal Argentinas oli tango populaarsuse teine kõrgaeg Juan Peróni valitsusajal.

Tänapäevaks on välja arenenud mitu tangostiili: Argentina stiil paljude eri variatsioonidega, Soome tango, samuti võistlustantsus tuntud Ameerika ja rahvusvaheline stiil. Kuigi tango on Ladina-Ameerika päritolu, liigitatakse see võistlustantsus standardtantsude hulka.

Euroopas ja Põhja-Ameerikas seltskonna- ja võistlustantsuna tantsitava tango saatemuusikaks on tavaliselt 4/4 taktimõõdus pala tempoga u 120 lööki minutis. Sammud on järsud ja teravad, põhisammu rütmiskeem aeglane-aeglane-kiire-kiire-aeglane, aeglane samm tähendab tegelikult pigem kiiret sammu ja sellele järgnevat pausi. Astutakse üle kanna, esmalt liiguvad jalad, siis järgneb keharaskus. Argentina tangos liigub esmalt keha, siis jalad. Sammud on sujuvamad, astutakse üle päka, jalgade töö on keerukam, rütm varieeruvam, tantsuvõte lõdvem. Kinnises tantsuvõttes on kontaktis ülakeha, mitte puusad. Euroopa ja Põhja-Ameerika variatsioonile iseloomulikke järske peapöördeid Argentina tangos ei tunta. Soomes sai tango nii tantsu kui ka muusikastiilina ülimenukaks 1950. aastatel, muusika puhul on peaaegu alati tegu minoorsete paladega. Kinnises tantsuvõttes on ülakeha tihedas kontaktis, põlved kergelt kõverdatud, sammud on pikad ja sujuvad, põhisammuks kiire samm-juurde.

Ballitantsud  (Ladina-Ameerika programm)

Ballitantsude programm sisaldab 4 kuuma Ladina-Ameerika tantsu.

Samba, rumba, džaiv, cha-cha-cha.

Latina – on alati asjakohane.

Flamingo 010

Samba

Samba või nn “Lõuna-Ameerika valss” täna on ta rohkem populaarne, kui kunagi varem. Samba on elavaloomuline tants, mis sündis 20. sajandi algul Rio de Janeiros.

Selle nimetus pärineb arvatavasti Aafrikast ning ka suur osa tantsuelemente on pärit tumedanahaliste traditsioonist. Samba taktimõõt on 2/4 ja igas taktis tehakse kolm tantsusammu. Iseloomulik on omapärane vetruv liikumine. Samba kuulub Ladina-Ameerika võistlustantsude hulka.

Rumba

Rumba on „armastuse tants“- see on Kuuba  Argentiina tango sugulane. Mõlemad tantsud on tulnud habanerast, Kuuba tants Hispaania juurtega. Rumba kuulub Ladina-Ameerika tantsude hulka.Rumba on Aafrika algupära ning Kuuba ja Ameerika kaudu maailmas populaarseks saanud muusika- ja tantsustiil, mille 4/4 taktimõõtu iseloomustab kaheksa kaheksandiknoodi rütmiline jaotus 3+3+2.Havannas läks rumba moodi 1890. aastatel ning oli oma sensuaalse iseloomu tõttu algselt keelatud tants.Rumba sarnaneb salsale.

Džaiv

Džaiv (inglise jive) on Ameerika päritolu tempokas tants, mida liigitatakse Ladina-Ameerika tantsude hulka ning tantsitakse võistlustantsus viimasena. Tempo on 42–44 takti minutis.

Džaiv pärineb Ameerika Ühendriikide kaguosa mustanahaliste seast. On oletatud, et nemad jäljendasid seminoli indiaanlaste sõjatantsu liigutusi, tõenäolisemalt on aga tantsu juured Aafrikas. Tantsu nimi võib tulenedawolofikeelsest sõnast jev, mis tähendab ‘halvustama’.Paljud tantsud olid loomanimelised, algselt ilmselt pantomiimilise iseloomuga. Kõiki neid tantse tantsiti 4/4 taktimõõdus sünkopeeritud rütmiga ragtime’i järgi. 1910. aastast alates hakati neid tantse tantsima järjest suvalises järjekorras; rõhuasetus läks sammudelt rütmile Tantsijad hakkasid kombineerima fokstrotti, tšarlestoni ja black bottomit ning erinevaid “loomasamme” ja kohandama seda segu jazzmuusikale. Sündis tants nimega lindy hop, mis hiljem sai tuntuks ka jitterbugi nime all.

Järk-järgult kujunes jitterbugist välja džaiv, mille põhisamm on kiire sünkopeeritud chasse (kõrvale-juurde-kõrvale) vasakule ja paremale, millele järgneb aeglasem samm taha ja keharaskuse tagasitoomine. Sammud tehakse päkkadel, keharaskus on toodud ette, puus liigub pool lööki pärast sammu.

Flamingo 001

Tša-tša-tšaa

Tšatša ehk tša-tša-tšaa (cha-cha-cha) on 1940. aastate lõpus Kuubal sündinud 4/4 taktimõõdus Ladina-Ameerika tants.Tšatšat kirjeldati algselt kui “rumbat ühe lisalöögiga” ja “mambot guiro rütmiga”. On arvatud, et tšatša sulatas kokku elemente kahest varasemast Kuuba tantsust – danzonist ja montunost, kuid teise versiooni järgi on tšatša edasiarendus kolmesest mambost, kus ühel taktil tehakse viis sammu.

Tantsu nimetus pärineb tõenäoliselt Haitilt, kus see tähistas kellataolist pilli. Teiste seletuste järgi tuleb tšatša nimetus tempokast Kuuba tantsust guarachast või tšatša sammudele iseloomuliku chassé tantsimisel tekkiva heli või Kuuba rahvapärase rütmipilli guiro raputuse onomatopoeetilisest kirjeldusest.

Tšatša tempo on 28–30 takti (u 120 lööki) minutis. Tantsimisel on keharaskus ees, sammud astutakse varbale, ülakeha on väheliikuv, kuid sammudega kaasneb intensiivne puusade liikumine, põlved sirutuvad löökide vahel. Neljandast esimese löögini tehakse chassé, mille viimane samm on veidi pikem, rõhutades esimest lööki.

Võistlustel tantsitakse tšatšat Ladina-Ameerika tantsude seas teisena.